Harrastusteadus aitab kogukondadel keskkonnariske paremini mõista

Selle üle arutleti 4. novembril veebiseminaril „Local Communities Using Citizen Science in Risk Managementlink opens in new page“, mille korraldasid Eesti Maaülikooli CS4Changelink opens in new page’i projekt ja Euroopa kohaliku arengu võrgustik LDnetlink opens in new page. Seminaril käsitleti maavärinaid, üleujutusi, metsatulekahjusid, õhusaastet ja tööstusreostust. Esinejad tõid näiteid Euroopast, Ameerika Ühendriikidest ja Jaapanist.

Itaalia Camerino ülikooli teadlane Flavio Stimillilink opens in new page rääkis kohalike elanike kaasamisest katastroofiriskide vähendamisse. Tema sõnul tunnevad kohalikud inimesed oma piirkonda ja selle ajalugu, kuid nende arusaam ohtudest sõltub varasematest kogemustest. Näiteks tajuvad inimesed maavärina, üleujutuse ja metsatulekahjuga seotud riske erinevalt.

Stimilli rõhutas, et kogukonna kaasamiseks ei ole alati vaja jõuda korraga sadade inimesteni. Oluline on leida kohalikud eestvedajad, kes tunnevad piirkonna vajadusi ja suudavad kaasata ka teisi elanikke. Teadlased ja kogukonnad saavad koos koostada riskikaarte, kavandada ennetustegevusi ning leida lahendusi, mis sobivad konkreetse piirkonna oludega.

Padova ülikooli abiprofessor Anna Berti Sumanlink opens in new page tutvustas näiteid elanike tehtud keskkonnaseirest. Pärast Fukushima tuumakatastroofi hakkasid kohalikud elanikud ise kiirgust mõõtma ja võrdlesid tulemusi riigi avaldatud andmetega. Teistes projektides on kogukonnad jälginud õhukvaliteeti, tööstusreostust ja naftatootmisega seotud keskkonnamõju.

Kogukondade andmed ei jõua siiski automaatselt ametlike otsusteni. Selleks peavad andmed olema piisavalt täpsed ning nende kogumise viis peab olema selgelt kirjeldatud. Samuti aitab see, kui ametiasutused kaasatakse projekti varakult ja neile on arusaadav, kuidas kogutud teavet kasutada. Teadlased ja vabaühendused saavad siin olla vahendajad kogukondade ning otsustajate vahel.

CS4Change’i projekti juht Monika Suškevičslink opens in new page tutvustas uuringut, milles analüüsiti rohkem kui sadat teadusartiklit. Uuring näitas, et harrastusteadus aitab inimestel keskkonnariske paremini mõista ja toetab kogukondade valmisolekut nendega toime tulla. Kõige sagedamini osalevad inimesed andmete kogumises. Harvem kaasatakse neid uurimisküsimuste sõnastamisse, tulemuste hindamisse või lahenduste väljatöötamisse.

„Harrastusteadus aitab muuta riskijuhtimist demokraatlikumaks. Kui kaasame kohe alguses inimesed, keda riskid otseselt puudutavad, on ka tehtud otsustel suurem toetus,“ ütles Suškevičs. Uuringust selgus ka, et harrastusteaduse võimalusi ei kasutata veel riskijuhtimise kõigis etappides. Näiteks on seda vähe rakendatud varajases hoiatamises. Samuti ei ole alati selge, kuidas aitab ühe inimese osalemine kaasa kogu kogukonna turvalisusele.

Veebiseminaril rõhutati, et kogukonnad ei pea alati ootama ametiasutuste sekkumist. Kui elanikud koguvad näiteks andmeid õhusaaste kohta, saavad nad selle põhjal muuta oma käitumist ja vähendada kokkupuudet saastega. Nii võib harrastusteadus anda kogukonnale praktilist kasu juba enne seda, kui tulemused jõuavad ametlike otsusteni.

Seminari juhtis Eesti Maaülikooli vanemlektor Joanna Tamar Storie. Eesti Teadusagentuuri rahastatud CS4Change’i projekt uurib, kuidas saavad kogukonnad harrastusteaduse abil keskkonnariske märgata ja juhtida. Projekt kestab 2029. aastani.