Tume elurikkus annab tunnistust üleilmsest looduse vaesumisest

Uuringu tarbeks uuris enam kui 200 teadlast taimi ligi 5500 vaatluskohas 119 piirkonnas üle maailma, nii et hõlmatud olid kõik kontinendid. Eesti Maaülikooli poolt osalesid töös elurikkuse ja loodusturismi õppetooli teadlased Lauri Laanisto ja Petr Macek, kes tegid projekti raames välitöid Teravmägedel, mis oli ka kõige põhjapoolsem uurimisala kogu globaalses eksperimentide võrgustikus.

Igas vaatluskohas registreeriti 100 m² ulatuses kõik leitud taimeliigid ja tuvastati tume elurikkus – looduslikud liigid, mis võiksid seal elada, kuid olid parasjagu puudu. Uurimisala mõjutava ümbritseva geograafilise piirkonnana käsitleti ligi 300 km² suurust ala. Selline lähemine võimaldas teadlastel hinnata uurimisala taimede elurikkuse potentsiaali ja mõõta, kui suur protsent võimalikest liikidest oli tegelikult olemas. 

Inimtegevuse suur mõju röövib neli liiki viiest 

Selgus, et väikese inimmõjuga piirkondades, näiteks Põhja-Ameerika suurtes metsamassiivides või Gröönimaa tundrates oli tavaliselt üle kolmandiku võimalikest sobivatest liikidest uurimisalal olemas, teised liigid aga puudusid peamiselt looduslikel põhjustel, nagu üksteisest liiga kaugele jäävad elupaigad või seemnete levitajate puudumine. Seevastu Lääne- ja Lõuna-Euroopa metsades ning muudest inimtegevusest tugevalt mõjutatud piirkondades oli uurimisalal olemas vaid üks liik viiest sobivast. Tavapärased elurikkuse mõõdikud, näiteks registreeritud liikide arvu loendamine seda mõju ei tuvastanud, kuna elurikkuse looduslik varieeruvus eri piirkondades ja ökosüsteemides varjas inimesest tingitud mõju. 

Inimtegevuse ulatust igas piirkonnas mõõtsid teadlased inimkonna jälje indeksi abil. Indeks hõlmab asustustihedust, maakasutuse muutust (nt linnastumine ja looduslike alade põllumaaks muutmine) ja taristuvõrgu tihedust (maanteed ja raudteed). Uuring näitas, et inimtegevus mõjutab loodusliku kasvukoha taimede elurikkust kuni sadade kilomeetrite kauguselt.  

Uuringu juhtautori, Tartu Ülikooli botaanika professori Meelis Pärteli sõnul näitavad tulemused, et elurikkus võib väheneda ka ökosüsteemides, mida inimene ei ole otseselt muutnud, kuid mis asuvad piirkondades, kus inimtegevus on põhjustanud elupaikade killustumist või avaldanud looduslikele aladele hajutatud mõju näiteks saastamise kaudu.  

„Tulemus on murettekitav, sest näitab inimtegevuse seni arvatust palju laiemat mõju, mis ulatub isegi looduskaitsealadele. Reostus, metsaraie, saastamine, tallamine ja inimtekkelised tulekahjud võivad saada taimedele ühes või teises paigas saatuslikuks ja takistada ka hilisemat taastumist,“ selgitas Pärtel.  

Looduskaitse eesmärgid on tõenduspõhised 

Teadlased leidsid, et inimtegevuse kahjulik mõju oli väiksem, kui vähemalt 30% ümbruskonnast oli suhteliselt looduslik. Pärteli sõnul toetab see rahvusvahelisi looduskaitse eesmärke kaitsta igal pool umbes kolmandikku maa-alast.  

Teadlaste sõnul kinnitab uuring ökosüsteemi tervise säilitamise ja parandamise tähtsust väljaspool looduskaitsealasid. Tumeda elurikkuse käsitus pakub looduskaitsjatele tööriista sobivate, aga puuduolevate liikide tuvastamiseks ja ökosüsteemide taastamise edenemise jälgimiseks. 

Uuring sai teoks tänu rahvusvahelisele tumedat elurikkust uurivale teadusvõrgustikule DarkDivNetlink opens in new page, mille töö algas 2018. aastal. Võrgustikku juhib Tartu Ülikool, partneritena on kaasatud teadlased ligi paarisajast teadusasutusest ja 37 riigist.  

Loe pikemalt artiklit Nature ajairjast!link opens in new page