Täna, 27. märtsil kaitses Triin Kallavus Eesti Maaülikoolis oma doktoritöö „Nanokandjate ja manustamismeetodite hindamine dsRNA toime saavutamiseks naeri-hiilamardikal (Brassicogethes aeneus)“.
Doktoritöö juhendajad on professor Eve Veromann, professor Kristof De Schutter (Ghenti Ülikool), dr Clauvis Nji Tizi Taning (Ghenti Ülikool) ja dr Jonathan Willow ning oponent professor dr Jozsef Kiss (Hungarian University of Agriculture and Life Sciences).
Eesti Maaülikoolis valminud doktoritöö uurib uuenduslikku ja keskkonnasäästlikku lähenemist ühe olulisema rapsikahjuri, naeri-hiilamardika (Brassicogethes aeneus) tõrjeks. Tegemist on kahjuriga, mis põhjustab märkimisväärset saagikadu nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas, kahjustades rapsi õiepungi juba enne õitsemist.
Praegu kasutatakse hiilamardika tõrjeks laialdaselt sünteetilisi pestitsiide, kuid nende pidev kasutamine on viinud kahjurite resistentsuseni. Tõrjevahendid avaldavad negatiivset mõju ka keskkonnale ja kasulikele organismidele, mis tingib vajaduse leida uusi, jätkusuutlikumaid tõrjemeetodeid.
Triin Kallavus keskendus oma doktoritöös RNA interferentsi (RNAi) tehnoloogiale, mida peetakse paljulubavaks alternatiiviks tänu selle liigispetsiifilisusele ja väiksemale keskkonnamõjule. RNAi on loomulik bioloogiline mehhanism, mille abil rakud saavad kindlaid geene välja lülitada. Uurimistöös hinnati kahe sihtgeeni, αCOP ja dre4 sobivust naeri-hiilamardika tõrjes.
Tulemused näitasid, et RNAi võib olla tõhus, kuid selle edukus sõltub suuresti manustamisviisist. Kui dsRNA-d kanti rapsitaimedele pihustamise teel (nn spreipõhine geenivaigistus), ei avaldanud see mardikate suremusele märkimisväärset mõju. Samas põhjustas dsRNA manustamine suhkrulahuses tugeva ja annusest sõltuva efekti, viies suure suremuseni. See kinnitab, et αCOP on väga perspektiivne sihtgeen, kui toimeaine jõuab putukasse tõhusalt.
Uuringus testiti ka erinevaid nanokandjaid, mille eesmärk oli kaitsta dsRNA-d lagunemise eest ja parandada selle toimet. Kuigi nanokandjad suurendasid dsRNA stabiilsust, ei toonud need kaasa paremat geenivaigistust ega suuremat suremust.
Doktoritöö tulemused näitavad, et RNAi-põhine kahjuritõrje on naeri-hiilamardika puhul võimalik, kuid vajab edasist arendamist. Eelkõige tuleb paremini mõista, kuidas putukad dsRNA-d omastavad, ning täiustada manustamisviise ja nanokandjaid, et tagada lahenduse toimivus ka põllutingimustes.
Triin Kallavuse doktoritöö tulemused panustavad keskkonnasõbralike taimekaitselahenduste arendamisse ning loovad aluse uute, täpsemate ja jätkusuutlikumate kahjuritõrjestrateegiate väljatöötamiseks.
Doktoritööga saab tutvuda Eesti Maaülikooli digitaalarhiivis EMÜ DSpacelink opens in new page.
Toimetaja
teaduskommunikatsiooni spetsialist
Rektori vastutusala
Turundus- ja kommunikatsiooniosakond
53585680
53585680