Annika Jaanimägi: õppima minek ei andnud mulle ainult eriala – see näitas, kuhu tahan edasi liikuda

Annika tee maaülikooli ei olnud sirgjooneline. Pigem kujunes see samm-sammult, oma aja ja oma loogika järgi. „Ma ei saa öelda, et mul oleks noorena olnud üks väga selge suur kirg või kindel siht,“ ütleb ta. „Pigem tegin ära need asjad, mis tuli ära teha, ja aeg-ajalt tekkis mõni hobi, mis siis jälle mõne aja pärast vahetus.“

Maal kasvades ei tundunud loodus, mets, põllud ja maamajandus talle midagi erilist ega eraldi seisvat, vaid need olid lihtsalt loomulik osa elust. Pere tegemised olid seotud metsa- ja põllumajandusega ning suvised praktilised tööd jätsid oma jälje. Hiljem on Annika mõistnud, et noores eas kogetud maaelu on mõjutanud seda, kuidas ta ressursse, maaelu ja maamajandust laiemalt mõtestab.

Pärast keskkooli läks ta õppima Tallinna Ülikooli sotsiaalpedagoogikat, kuid jõudis üsna ruttu mõistmiseni, et see ei ole päris tema tee. Samal ajal käis ta tööl ja lõpuks otsustas õpingud pooleli jätta.

Otsus uuesti õppima minna

Mõte uuesti õppima minna tuli Annikal aastaid hiljem. „Peaaegu kümme aastat pärast keskkooli lõpetamist olin ühe sõbrannaga juba mõnda aega rääkinud, et peaks uuesti õppima minema. Siis nägime maaülikooli vastuvõtu kuulutust, kusjuures kandideerimise tähtaeg oli samal päeval, ja otsustasime, et proovime,“ meenutab ta.

Eesti Maaülikool ei olnud alguses Annika jaoks ilmne valik. See seostus talle pigem metsanduse, põllumajanduse ja veterinaariaga. Alles lähemalt vaadates avastas ta, et siin saab õppida ka majandust ja ettevõtlust väga rakenduslikus võtmes. Annika alustas 2019. aastal maamajandusliku ettevõtluse ja finantsjuhtimise bakalaureuseõppes, jätkas hiljem ökonoomika ja ettevõtluse magistriõppes ning alustas 2025. aastal doktorantuuri põllumajanduse erialal.

„Alguses ei olnud mul kindlat plaani, kelleks saada. Tahtsin lihtsalt õppida, uusi teadmisi saada ja oma silmaringi laiendada,“ ütleb Annika. Tema sõnul läks ta sel korral õppima eelkõige iseenda pärast. „Võib-olla just seepärast tundsin, et olen lõpuks õiges kohas.“

Tudengielu veebikohtumiste ja rühmatööde keskel

Sessioonõppes õppides kujunes tema tudengielu teistsuguseks kui neil, kes on iga päev ülikoolis kohal. Kursusekaaslased olid üle Eesti laiali ning paljudel tuli õpinguid sobitada töö, pere ja muude kohustustega. Lisaks mõjutas bakalaureuseõppe aega tugevalt ka COVID-i periood, mistõttu toimus suur osa õppest veebis.

Kõige eredamalt on Annikal meeles väikestes gruppides tehtud ainetööd, veebikohtumised, jagatud failide kallal töötamine, hilised õhtud ja pidev klapitamine, millal kellelgi üldse aega on. Just sellised hetked õpetasid paindlikkust, koostööd ja üksteisega arvestamist.

Tema edasist teekonda hakkas kõige rohkem kujundama rohumaade ja biomassi teema. Esimest korda tuli see tugevamalt sisse juba bakalaureusetöös, kus ta tegeles rohusöötade arvestusega. Magistriõppes süvenes huvi veelgi, kui ringbiomajanduse väärtusahelate aine rühmatöö jaoks tuli valida biomassi väärindamisega seotud teema. Annika jaoks tundus loomulik jätkata just rohtse biomassiga.

„Sealt edasi hakkasin teemasse järjest rohkem süvenema. Lugesin teadusartikleid, osalesin veebiseminaridel ja suhtlesin tööstuse esindajatega,“ meenutab ta. Ühe praktikumi käigus jõudis ta õppekäigule biomajandustehnoloogiate töörühma juurde, kus selgus, et tema huvi rohtse biomassi vastu haakub just alanud AdaptEST-i projektiga. Tagantjärele vaadates sai sellest päevast tema jaoks oluline pöördepunkt.

Maaülikool õpetas nägema suuremat pilti

Annika räägib, et maaülikool andis talle eelkõige oskuse näha suuremat pilti. „Sain aru, et päriselulised küsimused ei mahu tavaliselt ühe eriala või ühe õppeaine piiridesse. Kui tahad millestki päriselt aru saada, tuleb osata näha seoseid ja vaadata teemat mitmest küljest.“

Oluline oli ka see, et Annika õpingute jooksul muutus tema enda hääl tugevamaks. Kui alguses oli ta oma mõtete väljaütlemisel pigem ettevaatlik, siis teadmiste ja kogemuste kasvades tuli kaasa ka kindlus oma seisukohti sõnastada ja kaitsta.

Praeguses töös kasutab Annika kõige rohkem andmeanalüüsi oskust, kriitilist mõtlemist ja akadeemilist kirjutamist. Tema sõnul tuleb andmetest ja infost päriselt aru saada, neid korrastada, analüüsida, tõlgendada ja hinnata, kas need on üldse usaldusväärsed. „Iga number ei ole automaatselt hea number ja iga väide ei ole veel teadmine,“ ütleb ta.

Kõige uhkem on Annika selle üle, et ta võttis vastu otsuse uuesti õppima minna. Ta ei tulnud maaülikooli mõttega, et jõuab ühel päeval teadusmaailma, kuid tagantjärele vaadates on iga väiksem ja suurem samm toonud ta tänasesse punkti.

Noortele, kes kaaluvad Eesti Maaülikooli tulekut, kuid pole veel päris kindlad, soovitab Annika endale aega anda. „Sa ei pea kohe täpselt teadma, kelleks sa saada tahad. Mina ei teadnud. Suund võib tekkida alles siis, kui puutud kokku õigete ainete, inimeste ja küsimustega,“ nendib ta.

Tema sõnul sobib maaülikool inimesele, kes tahab näha praktilisi seoseid ja mõista, kuidas on omavahel seotud maaelu, majandus, keskkond, toit, ressursid ja tulevik. „Kindlasti ei ole maaülikool ainult metsandus, põllumajandus ja veterinaaria. Siin on palju laiem maailm, kuhu mahuvad ka ettevõtlus, innovatsioon, tehnoloogiad ja väärtusahelad.“

Eesti Maaülikooli bakalaureuse- ja magistriõppesse saab kandideerida 2. juulini SAIS-is. Tutvu õppekavade ja vastuvõtutingimustega aadressil www.emu.ee/sisseastuminelink opens in new page.