Uudised

15. Aprillil kaitses Agho Eesti Maaülikoolis doktoritööd, mis keskendub kartuli-lehemädanikule.  

Collins Aimuaenvbosa Agho doktoritöö "Transcriptomic and volatile organic compounds analysis of resistance mechanisms and diversity of late blight pathogen populations in the Baltic Sea Region" ("Transkriptoomika ja lenduvate orgaaniliste ühendite analüüs resistentsusmehhanismide uurimisel ja kartuli-lehemädaniku tekitaja Läänemere piirkonna populatsioonide mitmekesisus”) abil tekkis parem arusaam molekulaarmehhanismist, mis on aluseks Eesti kartulisordi 'Ando' kõrgele vastupanuvõimele kartuli-lehemädanikule. 

Kartuli lehemädanik on oluline kartuli saagi ja selle kvaliteedi alandaja. Doktoritöös uuriti kartuli-lehemädaniku tekitaja (Phytophthora infestans) populatsiooni struktuuri ajalis-ruumilist varieeruvust seni uurimata populatsioonides Hiiumaal, Saaremaal ja Vormsil ning Eesti lähialal Pihkva regioonis. Samuti käsitletakse lehemädaniku haigustekitaja paljunemisviise, feno- ja genotüübilist mitmekesisust, piiriülese rände ja geenivoolu mõju P. infestansi populatsioonides. 

Töö tulemused viitavad sugulise paljunemise ülekaalule lehemädaniku tekitaja populatsioonides, mis on tingitud uuritud piirkondade suurest geneetilisest mitmekesisusest ja unikaalsete genotüüpide esinemise rohkusest (enam kui 60%). Tööst selgus, et genotüübiline mitmekesisus oli populatsioonides ühtlaselt suur kõigil uuritud aastatel nii regioonides, paikkondades kui ka põllumajanduse praktikates. 

SSR markerite vahel puudus seos, mis on tavaline populatsioonides, kus domineerib suguline paljunemine. Nii Eesti saarte ja Pihkva regiooni kui ka Eesti saarte ja Pihkva regiooni kombineeritud populatsioonide struktuurianalüüsist selgus, et puudus selline geneetiline diferentseerumine ja isolaatide segunemine, mis võimaldaks geneetilise materjali vahetamist. 

Kartuli-lehemädaniku tekitaja populatsioonide uuringu tulemustest järeldub vajadus pideva monitooringu järele, et jälgida selle väga kohanemisvõimelise ja hävitava patogeeni muutust piirkonnas ja ajas. Teiseks uuriti kartulisortide keemilise profiili mitmekesisust lenduvate orgaaniliste ühendite (VOC) emissioni põhjal seoses vastupanuvõimega kartuli-lehemädanikule. 

Uuringu tulemusena leiti kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed erinevused kartulisortide vahel ning terpenoidide valdamine lenduvühendite emissioonis. Nakatunud kartuli lenduvühendite emissiooni seskviterpeenide koosseis oli sordispetsiifiline. 

Põnev on see, et lenduvate orgaaniliste ühendite segu andis suure osa varieeruvusest ning summaarne terpenoidide ja konstitutiivsete lenduvühendite emissioon korreleerus positiivselt sordi lehemädanikukindlusega. Kartulilehtedest lenduvate ühendite emissiooni mõõtmine annab teadmisi lehestiku kemotüübi mitmekesisusest. See võimaldab leida kartulisortide fenotüpiseerimiseks potentsiaalseid mitteinvasiivseid markereid lehemädaniku resistentsuse hindamisel. 

RNA järjestustehnoloogia abil tekkis parem arusaam molekulaarmehhanismist, mis on aluseks Eesti kartulisordi 'Ando' kõrgele vastupanuvõimele kartuli-lehemädanikule. 

Collins Aimuaenvbosa Agho kaitses filosoofiadoktori väitekirja 15. aprillil kell 13.15 F. R. Kreutzwaldi 5 ruumis D239. Doktoritöö juhendajad on professor Ülo Niinemets, dotsent Eve Runno-Paurson, dr Eve Kaurilind ning oponent professor Isaac Kwesi Abuley (Aarhus University, Taani). Dissertatsiooniga saab tutvuda Eesti Maaülikooli digitaalarhiivis EMU DSpace.