Uudised

Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuses Võrtsjärve kaldal tähistatakse ülemaailmset veepäeva, kui juba 30 aastat on 22. märts ÜRO eestvedamisel pühendatud mageveele kui ühele Maa olulisimaist ressurssidest.

Kasvava elanikkonna ja sellega kaasneva suurema mageveetarbe taustal tuleb heas seisundis järvede, jõgede ja märgalade ning puhta joogivee varu säilitamiseks üha rohkem pingutada.

Selle aasta veepäeva teema on "Vesi rahu heaks" (Water for peace). Kui vett on vähe või see on saastunud ja kui inimestel ei ole juurdepääsu puhtale veele, võivad kogukondade ja riikide vahel tekkida pinged. Maailma tervishoiuorganisatsiooni WHO teatel ei ole hinnanguliselt 27% inimkonnast ehk 2,2 miljardil inimesel piisavat juurdepääsu puhtale joogiveele. Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni UNESCO andmetel lasti aastal 2020 kogu maailma reoveest 44% keskkonda tagasi puhastamata kujul. Veega seotud katastroofid on viimase 50 aasta jooksul loodusõnnetuste nimekirjas esirinnas ja põhjustavad 70 protsenti kõigist loodusõnnetustega seotud surmajuhtumitest (World Bank, 2022).

Eesti järveteadlaste fookus on mõistagi suunatud meie mageveekogudele. 22. märtsi seminaril tulevad arutusele mitmed just Eesti jaoks olulised teemad, mida käsitletakse globaalsete tuulte kastmes. 

60% maailma mageveekogudest on piiriülesed, kuid 153 riigi hulgas, mille territoorium hõlmab vähemalt üht piiriülesest vesikonda või põhjaveekihti, on ainult 24 riigil, sh Eestil, olemas piiriülese koostöö lepingud nende vete majandamiseks. Vee konventsioonil põhinev piirivete alane koostöö on suunatud sellele, et veekasutus piiriveekogudel oleks õiglane ja rahumeelne ning aitaks saavutada majanduslikku ja keskkonnakaitselist kasu. See koostöö arendab riikide vahelist dialoogi, suurendab usaldust, aitab hoida geopoliitilist stabiilsust, rahu ja julgeolekut. Paljud Aafrika, Ladina-Ameerika ja Aasia riigid on äsja liitunud või liitumas vee konventsiooniga. Alates 24. veebruarist 2022 on Eesti koostöö Venemaaga meie piiriveekogudel minimaalsel meie jaoks vajalikul andmevahetuse tasemel, kõik koostööprojektid on peatatud.

Valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) kõige pessimistlikuma kliimastsenaariumi korral (RCP8.5) tõuseb maailmamere tase sajandi lõpuks 1,6 meetrit (2300. aastaks 10,4 meetrit). Eesti järvedes keskmiselt võib järgmise 30-70 aasta jooksul tõusta veetemperatuur kuni 4,5 °C võrra, lahustunud hapniku sisaldus veekogude põhjas väheneda kuni 30% ning tugev temperatuurikihistumine võib suveperioodil tekkida ka seni kihistumata madalates järvedes. Isegi optimistliku stsenaariumi järgi (RCP2.6) tõuseb ookeanitase sajandi lõpuks 0,9 m (2,5 m aastaks 2300). Tulevane massiivne kliimapagulus, kus terved rahvad kaotavad oma identiteedi, on paraku inimkonna realistlik väljavaade.

Piisav magevee olemasolu tagab inimestele stabiilse elu. Mageveevarud on aga sõltuvuses sademetest. Mõningate näidete alusel Lõuna- ja Kesk-Ameerikast näeme, et teadlaste eelnevalt tehtud ennustused hakkavad paraku täide minema. Aastal 2023 tabas Brasiiliat senikogematu kuumalaine, millega kaasnes ekstreemne põud. Paljud jõed kuivasid, ühendusteed kadusid ning suured piirkonnad osutusid korraga muust maailmast äralõigatuks. Sellega kaasnes toidu- ja veepuudus, haiguste levik ja palju muid probleeme. Selle keskkonnakatastroofi järellainetused jõuavad paratamatult ka meieni.

Tarbevee kvaliteet sõltub muuhulgas ka sellest, kui palju elab seal mikro- ja makroorganisme. Kas nad on inimese seisukohast head või halvad, oleneb nende päritolust ja hulgast. Kliima soojenedes on oodata soojalembesemate patogeensete liikide levikut meie aladele. Seetõttu muutub järjest olulisemaks nii joogivee kui ka põllumajanduses ja ujumiseks kasutatava vee väga hea kvaliteedi tagamine.

Euroopa angerjamaimude arvukus on praeguseks kahanenud hinnanguliselt 95%. See tähendab, et angerja kaitseks tuleb midagi ette võtta. Kas aga tema asustamise kohene lõpetamine Eesti järvedesse on piisav liigi päästmiseks või tuleb talle siia asustamine hoopiski kasuks? Mustvalgeid lahendusi ei ole. 

Veekogude eutrofeerumine ei saaks toimuda ilma fosforita. Eutrofeerumise ilmingute leevendamiseks võib vähendada veekogus juba olevat fosforikogust, teisalt aga tõhustada fosforiringet valgalal nii, et fosfor veekogudesse ei lekiks. Fosforirikkaid järvesetteid saab kasutada väetisena, aga ka sideainena väetisegraanulites ning kompostis. Kalajäätmekompost on hästi kasutatav põllumajanduses, sest taimedele koheselt kättesaadava fosfori osakaal selles on umbes 60%. Reoveesettekompost on küll fosforirikkam, kuid sellest vaid 6% on taimedele kättesaadav.

Kaasaegses veeteaduses on üks moodsamaid ja perspektiivsemaid suundi eDNA meetodite väljatöötamine ja rakendamine veekogude elustiku uurimisel ja nende seisundi hindamisel. Äsja lõppenud Eesti Maaülikooli uuring näitas, et eDNA metoodika võimaldab edukalt Võrtsjärve kalaliikide suhtelist arvukust hinnata ja kalakooslusi analüüsida. Kalaliike tuvastati selle metoodikaga rohkem kui traditsiooniliste võrgupüügi- ja traalmeetoditega. Meetodist tõotab tulla kasu nii looduskaitseliste eesmärkide täitmisele kui veekogude tervendamisele suunatud meetmete kavandamisele ja teostamisele.

Iga piisk puhast vett on tähtis, iga organisatsioon ja iga üksik inimene saab selleks oma panuse anda. Seminari teemade hulgas on vaid väike osa seda, millega maaülikooli hüdrobioloogid tegelevad. Kindel on see, et Eesti ja kogu maailma veekogude hea seisund on meie suurim eesmärk.

 

Veepäeva ajakava asub siin.