Uudised

11. veebruaril tähistatakse teemapäeva "Naised teaduses", mis on pühendatud naisteadlaste tunnustamisele ja nende panuse esiletõstmisele teadusmaailmas. Monika Suškevičs on esimene nooremprofessor Eesti Maaülikoolis, kes on liikumas tenuurirajal edasi kaasprofessori ametikohale. See on märkimisväärne verstapost, mis peegeldab tema pühendumust ja silmapaistvat panust teadusesse. 

Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi keskkonnakaitse ja maastikukorralduse õppetooli nooremprofessor Monika kirjeldab intervjuus, et tema peamine huvi uurijana on osalusdemokraatia keskkonnahoius. Selle üks oluline element on osalejate kaasamine keskkonnakorraldusse. “Kaasamist saab mõista kui avalikkuse ja erinevate huvirühmade osalust riigivalitsemist puudutavais küsimustes, aga ka teadusuuringutes: harrastusteaduse kontseptsioon ja selle erinevad rakendused. Siin saab põnevate näidetena tuua Eestist alguse saanud üle-euroopalise nurmenukuvaatluste kampaania või erinevad vabatahtliku seire algatused, mis on oluline täiendus riiklikule keskkonnaseirele,” räägib Monika.  

Monika tõdeb, et viimasel ajal on keskne huvi koondunud harrastusteaduse teemade ümber. “Paljudes riikides tehtud uuringud on näidanud, et harrastus- või kodanikuteadus, st vabatahtlike osalus teaduses, aitab kuluefektiivselt koguda andmeid, edendab keskkonnaharidust ja soodustab avatud teaduse põhimõtete juurutamist.” 

Eestis on viimastel aastatel arvukalt harrastusteaduse algatusi eeskätt keskkonnahoius, kuid need seostuvad ka teiste valdkondadega, näiteks hariduse ja avaliku haldusega. Vaatamata algatuste rohkusele on harrastusteaduse toimimist Eestis aga ka teistes Ida-Euroopa riikides väga vähe uuritud. Huvipakkuvaid, ja eeldatavalt ühiskonnale mõju avaldavaid küsimusi on mitmeid. Näiteks: kuidas aitavad igaühe loodusvaatlused kaasa loodus- ja keskkonnariskide (nt üleujutused, põuad, reostusjuhtumid) kaardistamisele ja -katastroofide ennetamisele? Millised osalusmudelid harrastusteaduses toetavad enim keskkonnapoliitika kujundamist? Millised osalusmudelid aitavad kaasa keskkonnateadlike kogukondade tekkele? Milline osa vabatahtlike kogutud andmetest (nt loodusvaatlustest) jõuab ametkondlikku kasutusse, sh keskkonnaotsustesse praktikas?  

Kuidas leidsid oma tee teadusmaailma?  

Algne inspiratsioon tekkis bakalaureuseastmes ruumilise planeerimise aines, kus ühes seminaris rääkis õppejõud Toomas Muru planeeringute avalikustamisest ja püstitas küsimuse, et kuivõrd kättesaadavad ja lihtsalt loetavad need dokumendid inimeste jaoks on.  

Bakalaureusetöös analüüsisin avalikustamise tõhusust Natura 2000 looduskaitsealade valikul. Natura 2000 alade kaitse alla võtmine oli paljudes Euroopa riikides väga vastuoluline protsess, nt kritiseeriti infovahetust looduskaitseametkonna ja erinevate huvirühmade või avalikkuse vahel. Sarnased probleemid kerkisid ka Eestis esile ning leidsid kajastust Eesti meedias. Minus äratas see huvi, et milline on täpsemalt probleemistik Natura 2000 alade teemalisel kaasamisel Eestis ja millised on nende probleemide põhjused. Hiljem tekkisid seosed doktorantuuris ja järel-doktorantuuris, sh välismaal (Saksamaal, Rootsis, Šveitsis) stažeerides.  

Mis aspektid teaduses sind enim inspireerivad ja motiveerivad?  

Minu jaoks on olulised kolm tegurite gruppi. Esiteks uuritava valdkonna olulisus ühiskonnas, seos praktiliste probleemidega keskkonnahoius ning keskkonnakaitsealase kaasamise teemade seos erinevate teadusvaldkondadega. Teiseks oluliseks teguriks on koos tegemise rõõm: on põnev huvi üles näitavate üliõpilaste, teiste teadlaste ning praktikutega arutleda erinevate keskkonnademokraatia probleemide üle ja sõnastada koos ühist uurimishuvi pakkuvaid teemasid, samuti tulemustest teada anda. Kolmandaks avastamisrõõm, kui selgub midagi põnevat või vastuolulist. Näiteks: ühes hiljutises ülevaateartiklis leidsime, et keskkonnamõjude hindamise teemalisel kaasamisel erinevais Euroopa Liidus riikides on otsuste mõjutamine ja kaasamise sobiv ajastamine endiselt olulised probleemid, kuigi sellealane regulatsioonistik ja juhendmaterjalid (nii EL kui siseriiklikul tasandil) peaksid eeldatavalt sarnaseid probleeme minimeerima.  

Millised on olnud suurimad väljakutsed, millega oled oma karjääris teaduses silmitsi seisnud, ja kuidas sa nendega toime tulid?  

Esialgu oli keerukas eneseusalduse ja -kindluse tekkimine magistri- ja doktoriõpingute jooksul: nt teadmise/tunnetuse kinnistumine, et tegelen oluliste teemadega, ja et suudan selle väitekirjas veenvalt esitada ja kaitsta. Siin aitas juhendaja ning töökaaslaste toetus, aga kindlasti ka teema huvitavus enese jaoks.  

Uuritavate teemade interdistsiplinaarsus on tihti väljakutse: et kaasamist keskkonnahoius uurida, on tarvis tunda nii sotsiaalteaduste kui keskkonnateaduste tausta ja meetodeid. Nende kombineerimine ja ühise keele leidmine eri valdkonna teadlaste vahel ei ole alati lihtne. Ka uurimisprojektide taotlemisel on see enamasti üks olulisi küsimuse kohti: millise valdkonna alla projekt kuulub, kui eesmärk on kokku tuua tegelikult väga erinevaid distsipliine?  

Eestis on keeruline olnud rahastuse taotlemine (nt ETAgi grandid). Samas abiks on olnud asutusesisesed nn sildamisgrandid (maaülikooli baasfinantseerimise toetus ETAgi konkurssidel kõrge hinde saanud projektitaotlustele), mis on aidanud meil näiteks harrastusteaduse toimimist analüüsiva uurimisgrupi käivitada.  

Kas oskad tuua näiteid eeskujulikest naisteadlastest, kes on sind inspireerinud? 

Eestist Andra Siibak (TÜ ühiskonnateaduste instituut) ning Tsipe Aavik ja Tuul Sepp (TÜ ökoloogia ja maateaduste instituudist). Nende kõigi puhul paistab silma edukas teadusprojektide taotlemine ning juhtimine, samas ka erakordne ühiskondlik aktiivsus olulistel teemadel.  

Välismaalt näiteks Biljana Macura. Imetlen tema kohanemisvõimet ja oskust rahvusvahelises keskkonnas edukalt töötada: Biljana on serblanna, kes omandas magistri- ning doktorikraadi 2015. aastal rahvusvahelistel ühisõppekavadel (Saksamaa, Hispaania, Suurbritannia ja Itaalia) ja töötab alates 2016. a Stockholmi Keskkonnainstituudis vanemteaduri ja programmijuhina. Ta on leidnud enese jaoks valdkonnaülese uurimisala: keskkonnatõenduse (environmental evidence) meetodite arendamine ja nende rakendamine keskkonnakorralduses. See on andnud talle konkurentsieelise ja võimaldanud tõusta mõjukaks noorteadlaseks.  

Milline on sinu sõnum noortele naistele, kes kaaluvad karjääri teaduses?  

1. Vali endale hingelähedane teema, mis aitab sul motivatsiooni ülal hoida, ja juhendaja(d), kellega saad sisuliselt selle uurimise ja erinevate valikute üle arutleda. Noorteadlase valikuid karjääri alguses mõjutab muuhulgas töökeskkond, mille kujundamisel tegelikult annab enda õigete valikutega palju ära teha.  

2. Alusta varakult erialase – sh soovitavalt rahvusvahelise – suhtevõrgustiku loomisega. Teadus on kollektiivne ettevõtmine, s.t. enamasti kehtib ütlus „Kui tahad minna kiiresti, mine üksi, kui tahad minna kaugele, mine üheskoos.“ Oluline on ka rahvusvahelise teadustöö kogemuse saamine, mis tasub doktorantuuri ajal (võimalusel ka magistriastmes) kindlasti end ära.  

3. Nagu eeldavalt igas valdkonnas, on oluline aja planeerimise oskus ja soov süveneda. Minu jaoks oli oluline vaikselt tekkinud teadmine mingist ajast, et tahan teadusega tegeleda. See on aidanud ka praktiliselt igapäevatööd planeerida: näiteks, lugemisele ja kirjutamisele eraldi aja pühendamine, töö jaotamine väikesteks „ampsudeks“, või siis vahetulemuste olulisuse mõistmine ja koos tähistamine.  

Lisaks on väga tore kogeda ühe idee teostumist algusest lõpuni, s.t. kuidas algsest mõttest saab sõnastada uurimisprobleemi, valida meetodid, koguda andmeid ja neid analüüsida kuni tulemuste avaldamiseni.