Uudised

Kuidas mõjutab tuleviku kliima Eesti põllumajandust, sh taime- ja loomakasvatust? Kas mõjud on pigem negatiivseid või on ka reaalseid väljavaateid, kuidas põllumajandus võiks muutuvast kliimast kasu lõigata? BioClim-projektis toimus hiljuti asjaosaliste seminar, milles kohtusid teadlased ja erinevate osapoolte esindajad põllumajandussektorist. Koos arutati kliimamuutuste mõjusid põllumajandussektorile ning võimalusi mõjudega kohanemiseks. Kuivõrd toidutootmine on üks toidujulgeoleku aluseid ja üks EMÜ prioriteete, siis on see ka projektis keskne teema.

Kliima ja põllumajanduse seosed
Eesti Keskkonnaagentuur (KAUR) on hiljuti välja töötanud kliimastsenaariumid aastani 2100. Need annavad üldistatud hinnangud tõenäolistele tuleviku kliimatrendidele erinevate näitajate lõikes, nagu näiteks aastakeskmine õhutemperatuur, sademete hulk, iseloom ning sajupäevade arv, lumikatte kestus. Seminaril tutvustas Tartu Ülikooli klimatoloog Mait Sepp KAURi uuringu alusel kliimatrende ja koos põllumajandusteadlaste ning -ettevõtjatega püüti selgitada nende tähendust põllumajandustootmisele. Arutelus osales huvigruppe näiteks Eesti Mesinduse Koostöökogust, Mahepõllumajanduse Koostöökogust, ja mitmed suuremate põllumajandusettevõtete esindajad.

Oodatavad mõjud – kas valmistume pigem heaks või halvaks?
Üldiselt võime arvata, et tulevikukliima muutub Eesti põllumajandusele soodsamaks. Näiteks on Eestis viimastel aastatel üha enam näha maisipõlde: maisist on saanud arvestatav söödakultuur. Paljud kliimategurid mõjutavad taimekasvatuse kaudu ka loomakasvatust. Pikem vegetatsiooniperiood tähendab ka suuremat söödabaasi ja suuremat biomassi, mille tõttu võib mäletsejate arv suureneda. Samas on oma osa siin majanduse seisul – kas suurema toodangu järele on nõudlus?
Kliimamõjude puhul on ilmne nende keerukus ja vastuolulisus. Soojemad suved ei pruugi automaatselt tähendada saagikuse tõusu kõigi kultuuride puhul. Kui temperatuurioptimum on antud kultuuri puhul saavutatud (nt kuumalainete mõju), siis saagikus hoopis langeb. Sarnaselt võime eeldada, et pehmemad talved soodustavad karjatatavate loomade aastaringset väljaspidamist ja seega näiteks teatavat kokkuhoidu kütte- jm kuludelt. Samas kui sademeid on enam, siis tegelikkuses pole kevaditi võimalik loomi enne karjamaale lasta, kui maa on tahenenud.
Kas soojemate suvede tulekul võime eeldada ka kõrgemaid meesaake? Vastus ei pruugi olla ühene, kuna palju sõltub mesilaste korjebaasist (meetaimedest) ja mesilaste käitumisest. Kui taimede fenoloogilised tsüklid ja mesilaste „korjekalender“ omavahel ühtivad, siis võivad meesaagid suureneda, kuid määramatus on siingi tegelikkuses väga suur.

Kuidas edasi?
Väga aktuaalseks võib muutuda senisest kõrgem seirevajadus, seda eeskätt näiteks uute taimekahjurite ning -haiguste, samuti parasiitide ja loomahaiguste puhul. Eriti oleks tarvis mesilaste parasiitide seire järele (praegu praktiliselt puudub Eestis), samuti kalade parasiitide seirele. Taimehaiguste seire puhul võiks abiks olla nn amatöörseirevõrgustik (analoogselt linnuseirega), kus vabatahtlikud huvilised annavad kaardipõhise info haiguste levikust.
Arutelus leiti, et mitmes aspektis on kliima- ja põllumajanduse seoste määramatus kõrge ja seetõttu jääb paratamatult hetkel palju küsimusi lahtiseks: vaja on põhjalikumaid ning kontekstist lähtuvaid uuringuid. Põllumajandus on oma olemuselt piisavalt spetsiifiline valdkond, mistõttu on üldiste kliimamudelite põhjal raske ennustada konkreetseid mõjusid. Siin oleks üks lahendusi eraldi agroklimaatiliste näitajate modelleerimise projekt, mis aitaks uute tehnoloogiate rakendamisel, maaparandussüsteemide parandamisel ja kavandamisel jpt.
Kliimakohanemisel võib üldjuhul abi olla ka mõnest lihtsast põhimõttest: näiteks kui põllumajandustootjad teadvustavad endile senisest enam „tunne-oma-põldu“-printsiipi. Ehk siis kui piirkonnas on üleujutuste risk suurem, tuleb panustada pigem kuivendussüsteemide arendamisse, kui aga põuarisk, siis niisutussüsteemi. Samas sellest alati ei piisa ning kohati on vaja ka riiklikku sekkumist. Kliima varieerumisest tulenevalt oleks vaja eraldi reguleerida eriolukorrad nt loodusõnnetuse tagajärgede likvideerimiseks. Sellise riski maandamisega ettevõte üksi toime ei tule. Seega on küsimus suuresti ka vastutuse ja ressursside jagamises erinevate valitsustasandite ja osapoolte vahel. Samuti on siinkohal keskne tootjate teavitamine asetleidvatest muutustest -- oluline on teadusasutuste ja põllumajandusettevõtete tihedam koostöö.