Uudised

Novembri lõpus lõppesid Eesti Maaülikooli keskkonnakaitse ja maastikukorralduse õppetooli välitööd Võrumaal Kakulaanes Karula rahvuspargi piirimail, mille käigus kaardistati 57 söepõletamisest jäänud kuhja.

Eesti Maaülikooli vanemlektori Pille Tomsoni sõnul on nii suure ulatusega miiliala Eestis unikaalne leid. “Kõige üllatavam ongi selle ala suurus ja kuhjade arv. See annab meile uut informatsioon varasema metsakasutuse intensiivsuse kohta. Lisaks on söemiilid väärtuslikuks infoallikaks metsade kujunemise uurimisel,” sõnas Tomson.

Selle aasta juulikuus toimusid Kakulaanes söemiilide väljakaevamised Tartu arheoloogia osakonna ja Eesti Maaülikooli keskkonnakaitse ja maastikukorralduse õppetooli osavõtul. “Avasime ühe miiliaugu ja ühe kuhja. Esimesed määramised näitavad, et põletatud on kuuske, mändi aga veidi ka kaske.  Lisandumas on täiendavad dateeringuid, analüüsida tuleb veel miilide siseehitust,” rääkis Pille Tomson ja lisas, et esialgseid uurimistulemusi tutvustatakse 6. detsembril ettekandepäeval “Arheoloogilised välitööd Eestis 2024”.

Praeguseks on dateeritud kolm söepõletuskuhja ja need on pärit 15 sajandist. Keskaega dateeritud miilikuhje ei ole Eestist varem teada, võimalik, et neid ei ole varem osatud leida. Pille Tomson kirjeldas, et söepõletuskuhjad on 6-7 meetrise diameetriga ja kuni 1 meeter kõrged ning sisaldavad rohkelt sütt, mis on saagikoristusest maha jäänud. Kahjuks on kaardistatutest 12 kuhja metsatööde käigus juba lõhtud.

Välitööde käigus kaardistati ka miilipõletamisest jäänud augud. Tänapäeval võib neid looduses märgata lohkudena suurusega 1,5x 2,50 meetrit ja sügavusega 0,70-1 meetrit. Ka nende lohkudepõhjast leiab sütt. “Auke on rajatud pikema perioodi jooksul, dateeringud ulatuvad 13. sajandist kuni 19. sajandini,” selgitas Pille Tomson.

Karulas ei piirdu söepõletusala üksnes Kakulaane piirkonnaga, miilikuhjasid on selles  piirkonnas ligi 18 ruutkilomeetri suurusel alal. Pille Tomson kirjeldas, et miilide leidmisel on abiks Maa-ameti reljeefikaardid, kuid kaartidelt ei eristu kaugeltki kõik objektid. “Meie esialgsel hinnangul võib kuhje olla saja ringis ja auke mitusada. Seega on vaja edasisteks töödeks teha täpsem modelleerimine. Kuhjade suurus ja kuju on piirkonniti veidi varieeruv, need võivad olla eri aegadest ning vaja on ka täiendavaid dateeringuid. Praegu ei ole ka veel teada, milleks Antsla mõisa metsas suurtes kogustes  põletatud süsi  kasutati,” kirjeldas Tomson.

Eestis on söepõletamist vähe uuritud. Mujal Euroopas on miilidest jäänud sütt kasutatud metsade liigilise koosseisu muutuste uurimiseks, Eestis on selline uuring esmakordne. Talvel on Pille Tomsonil plaanis söe liikide määramine. “Järgmisel suvel jätkan välitöödega, et täpsemalt uurida, kas söepõletuskohtade alustaimestik ja puude kasv erinevad kõrval olevatest aladest. Näiteks Rootsis on erinevus leitud,” rääkis Tomson uurimistöö järgmistest etappidest.