Uudised

Professor Henri-Charles Dubourguier oli keskkonnakaitse tippteadlane Prantsusmaalt, kes Eesti ja maaülikooli suure sõbrana aitas ka siin keskkonnateadused uuele tasemele. Kolleegid Eesti Maaülikoolist meenutavad teda täna tema 75. sünniaastapäeval.

Professor Henri-Charles Dubourguier (6.02.1948 − 11.03.2010) oli väljapaistev õppejõud Eesti Maaülikoolis. Prof. Dubourguier oli ajavahemikus 1981−1988 Lille’is Prantsuse Riikliku Agronoomia Uurimisinstituudi (INRA) teadusdirektor ja Lille’i Ülikooli mikrobioloogia professor. Ajavahemikus 1993 − 2008  töötas  ta Lille'i Kõrgemas Põllumajandusinstituudis (ISAs - Institut Supérieur d’Agriculture)  keskkonnateaduste professorina. 

2004. aastal omistati talle Eesti Maaülikooli  Doctor Honoris Causa tiitel. Alates 2006. aastast töötas ta professorina Eesti Maaülikoolis ja juhtivteadurina Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis (KBFI) Dr. Anne Kahru juhitavas Keskkonnatoksikoloogia laboris (KTL). 2007. a. avati EMÜ-s biogaasilaboratoorium, mille teadusjuhiks sai selle looja prof. Dubourguier. Alates 2007. aastast oli prof. Dubourguier põhijuhendajaks neljale EMÜ doktorandile.

Prof. Dubourguier  tõstis  oma igapäevatööga  oluliselt EMÜ nähtavust ning kompetentsi mitmetes EMÜ-le olulistes valdkondades (keskkonnakaitse, taastuv energeetika, säästev areng, õppetöö rahvusvahelistumine jne).  Prof. Dubourguier’i eestvedamisel ja osalusel EMÜ egiidi all  teoks paljud rahvusvahelised seminarid, ERASMUSe intensiivkursused, koostöö- ja rakendusprojektid. Ka KBFIs oli ta paljude projektide katalüsaatoriks ja eeskujuks ning motiveerijaks KTL-i doktorantidele.  

Ka aastaid hiljem kajastuvad prof. Dubourguier teadustöö saavutused ja tulemuslikkus Eesti Maaülikooli statistikas. Tema juhendatud EMÜs doktorikraadi kaitsnud KBFI Keskkonnatoksikoloogia labori teadurid Margit Heinlaan ja Villem Aruoja on juba ise edukalt doktorante juhendanud ja avaldanud kõrgelt tsiteeritud teadusartikleid. Margit  on ka 2023. aastal teaduspreemia nominent bio- ja geoteadustes teemaga „Nano- ja mikroplast: mõju keskkonnaorganismidele ja kuidas seda hinnata“.

Suur Prantslane oli  mees kui sümfooniaorkester. Ta võis mängida esimest viiulit uurimisrühmas, tehes seda perfektselt erinevais teadusvaldkondades, vaimustada tudengeid põhjalike, vahel ammendamatuna näivate teadmistega või oli  köitev ja hullutav seltskonnalõvi kui ka  meeldiv, teadmisi ja soovitusi jagav vestluspartner.