Uudised

Väike toompihlakaraamat

Seedri Puukool OÜ ja EMÜ Polli Aiandusuuringute Keskuse koostööprojekti tulemusena on trükist ilmunud trükis „Väike toompihlakaraamat“. Raamatus antakse ülevaade toompihlakate kasvatamisest, sortidest ja omadustest.

Marjakultuurina kasvatatav lepalehine toompihlakas (Amelanchier alnifolia) on paljude jaoks veel suhteliselt tundmatu. Teda võib vähesel määral kohata koduaedades ja linnahaljastuses, kuid istandikke saagi tootmise eesmärgil on hakatud rajama alles viimasel ajal. Toompihlaka nimi tekitab paljudes inimestes veidike segadust, sest seda seostatakse automaatselt pihlakaga ja ekslikult eeldatakse, et see on hapu ja kibe. Tegelikult on toompihlaka viljad aga imehea, magusa maitsega. Mõni tunneb temas ka kerget mandlimaitset, mida annavad tema seemned. Tema viljad valmivad Eesti tingimustes kesksuvel, mistõttu konkureerib ta tuntud marjadega: vaarika, karusmarja ja sõstardega.

Lepalehise toompihlaka kasvatamise ja sordiaretustööga tegeletakse kõige enam Kanadas, seal nimetatakse teda saskatooniks. Sõna saskatoon on pärit krii-indiaanlastelt, kes hindasid toompihlaka vilju väga hea toitvuse ja pikaajalise säilivuse tõttu. Kanadas kannab nime Saskatoon ka üks linn. Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuses on toompihlaka liike ja nende sorte uurinud ja katsetanud varasemalt teadurid Robert Piir, Koidu Kelt ja Kersti Kahu. Praegu tegeleb sellega seal Mailis Vahenurm. Viimase aastakümne jooksul on Eestisse toodud rida uusi lepalehise toompihlaka sorte, mis erinevad teatud määral senituntutest. Seetõttu on oluline jätkuvalt tegeleda erinevate sortide omaduste selgitamisega meie klimaatilistes tingimustes. Kuid jätkuvalt on üks vanim ja tuntuim lepalehise toompihlaka sort ’Thiessen’ parim nii oma saagikuselt kui vilja omadustelt. Toompihlaka viljad on kõrge polüfenoolide ja antotsüaanide sisaldusega, olles sellega tervislikkuse poolest võrreldavad mustika, aroonia, vaarika ja sõstardega. Toompihlaka viljad sobivad sügavkülmutamiseks ja mahlade tegemiseks. Põhja-Ameerikas, valmistatakse temast eksklusiivseid veine. Viljadest tuleb väga maitsev keedis, millel on õrn mandlimaitse. Üks selle kultuuri paremaid omadusi on tema märkimisväärne talve- ja külmakindlus, seda nii taimedel endal kui ka õitel. Peale selle on toompihlakas iseviljastuv ja tema hea saagi saamiseks ei pea aeda istutama mitut erinevat sorti. Toompihlakas on väga sobiv marjakultuur maheviljeluse tingimustes kasvatamiseks, kuna tal on väga vähe kahjustajaid.
 

Raamatu autoriteks on Liina Arus, Reelika Rätsep, Mailis Vahenurm, Viive Sarv ja Elmar Zimmer. Trükis on digikujul kättesaadav Eesti Maaülikooli Raamatukogu digitaalarhiivi DSpace vahendusel: http://hdl.handle.net/10492/7401

Projekt „Uute puuviljakultuuride kasvatus-, koristus- ja töötlemistehnoloogiate arendamine“ keskendub 7 vähelevinud marja- ja puuviljakultuuri uurimisele Eesti tingimustes. Projekti kaasatud kultuurideks on sinine kuslapuu, toompihlakas e. saskatoon, karusmari, aroonia, must leeder, lodjapuu ja ebaküdoonia. Töö käib nende kultuuride erinevate sortidega – kui hästi nad meil kasvavad, millised sordid sobivad tootmisaedadesse ja millised pigem koduaedadesse, kuidas neid paljundada ja kuidas kasutada, milline on erinevate sortide biokeemiliste ainete sisaldus.

"Väike toompihlakaraamat" on järjekorras neljas trükis. varem on selle projekti raames ikmunud ka raamatud „Väike tikriraamat“,  „Väike kuslapuuraamat“ ja "Väike arooniaraamat".

Lisainfo: Liina Arus (Liina.Arus@emu.ee)

 

Raamat on välja antud MAK 2014-2020 meetme 16.2. „Uute toodete, tavade, protsesside ja tehnoloogiate arendamise“ projekti „Uute puuviljakultuuride kasvatus-, koristus- ja töötlemistehnoloogiate arendamine“ raames, toetas Euroopa Liit.