VÕRTSJÄRVE SEIRE

Võrtsjärve seire on riikliku keskkonnaseire programmi osaks alates 1989. aastast. Eesti Maaülikooli põllumajandus-ja keskkonnainstituudi limnoloogiakeskuse andmebaasis on Võrtsjärve andmeread alates 1963. aastast.
Seiret tehakse aastaringselt üks kord kuus järve sügavaimas kohas- Limnoloogiakeskuse sadama juures. Augustis toimub nn. suur ring, kui seiratakse kokku 10 erinevat kohta üle järve. Igal proovivõtul hinnatakse vee värvus ja läbipaistvus Secchi ketta abil ning mõõdetakse vee temperatuur ja hapnikusisaldus. Analüüsitakse füto-, bakter- ja zooplanktoni ning põhjaloomastiku olukorda. 2004. aastal lülitati esmakordselt seireprogrammi kalastiku seire ja 2005. aastal suurtaimestiku seire. Veeproovide keemilised näitajad määratakse OÜ Tartu Keskkonnauuringute laboris. Tulemuste põhjal antakse ülevaade loetletud näitajate muutlikkusest aasta jooksul ja aastate lõikes ning antakse üldhinnang järve seisundile.

Põhjalikumat informatsiooni ja aruanded leiate KESKKONNASEIRE VEEBILEHELT.

 
VÄIKEJÄRVEDE SEIRE

Väikejärvede seire on riikliku keskkonnaseire siseveekogude programmi alamprogramm alates 1992. a., mida tellib EV Keskkonnaministeerium. Projekti juhivad professor Ingmar Ott ja vanemteadur Henn Timm.
Peaeesmärkid on väikejärvede ökoloogilise seisundi jälgimine arvestades järvetüüpe, järvede geograafilist jaotust, rekreatsioonilist väärtust.
Alates 1992. a. on uuritud väikejärvede seire programmis 80 väikejärve. Neist kuut järve on seiratud kogu vaatlusperioodi jooksul. Nohipalu Mustjärve, Nohipalu Valgjärve, Pühajärve, Rõuge Suurjärve, Viitna Pikkjärve ja Uljaste järve on peaaegu sama programmi kohaselt uuritud juba 1992. aastast peale, Ähijärve alates 1996. aastast, Suurlahte 1999. aastast. Viimastel aastatel on järvede arv kasvanud. Eesti peab sulanduma Euroopa Liidu keskkonnadirektiividesse ja see suurendab ka seiretööde mahtu.
Eesti järved on suhteliselt madalad, tüübilt mitmekesised. Vee omaduste poolest on levinumad kalgiveelised karbonaatiderikkad veed. Samas on suhteliselt palju huumusaineid värvimaks vee pruunikaks.
Väikejärvede ökoloogiline seisund oli halvim 1970 - 80ndail aastail; viimasel kümnendil on märgata teatavat paranemistendentsi. Järvede vee hüdrokeemiliste omaduste põhjal pole hapestumise probleem terav, sest üldjuhul on  Eesti järvede karbonaatne puhversüsteem tugev. Järvede  looduslikus arengureas on inimmõju tõttu tekkinud olulisi muudatusi, mille tagajärjel tüübiomane looduslik areng on asendunud uute arenguteedega ja  kliimaksstaadiumiks on kujunemas miksotroofne tüüp.
Esialgse hinnagu kohaselt on kõikide andmebaasis olevate materjalide (alates 1951. a.) alusel väga heas seisundis 9%, heas seisundis 48%, kesises seisundis 39% ja halvas seisundis 4%.
Viimastel aastakümnetel on järvede muutustes domineerinud eutrofeerumine. Peamise tendentsina tuleks  nimetada järvetüüpidevaheliste erinevuste vähenemist. Nende muutuste käigus on üheks kaasnevaks nähtuseks hapnikuta tsooni laienemine kihistunud järvedes. Praeguseks on neis suvel ca 2/3 veesamba sügavamast osast hapnikuta. Eesti kohta on avastatud, et ilmselt peamiselt tänu muutustele kliimas, aga ka inimmõjule, ei segunegi sügavamate järvede veesammas kevadise suurvee ajal läbi. Tavalisest kahest segunemisest on järele jäänud vaid sügisene. Loode-Eesti ja saarte rannajärvede pindalad on oluliselt vähenenud ja kuju muutunud viimase 100 a. jooksul. Peamiseks põhjuseks on maapinna tektooniline kerkimine, mida soodustab ka järvede kinnikasvamine inimmõju tõttu. Paradoksaalse olukorrana on mitmetes järvedes tsüanobakterite (kehva ökoseisundi indikaatorid, mis võivad ka mürke eritada) kogus oluliselt kasvanud, kuigi reostuskoormus on vähenenud alates 1990ndate a. algusest. Põhjuseks on peamiste toitesoolade, lämmastiku ja fosfori, vahekorra muutus. Eesti väikejärvede seisundi dünaamika järgib enamasti ilmastiku ja kliima muutusi. Praegu on meil veevaene periood, mis kestab veel mitmeid aastaid (tsükli pikkus ca 30 a.). Veerikastel perioodidel toimib nn. lahjendusefekt ja ökoseisund paraneb.
 

Põhjalikumat informatsiooni ja aruanded leiate KESKKONNASEIRE VEEBILEHELT.

 
JÕGEDE HÜDROBIOLOOGILINE SEIRE

Riikliku keskkonnaseire allprogrammi “Jõgede hüdrobioloogiline seire” eesmärgiks on hüdrobioloogiliste uuringute põhjal anda üldine ülevaade Eesti jõgede ökosüsteemide seisundist ja pikaajalistest muutustest. Seireuuringud hõlmavad jõgede elustiku peamiste komponentide (bakterplankton, fütoplankton, mikrofütobentos, suurtaimestik, põhjaloomastik, kalastik) olulisemaid kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid parameetreid, samuti veeorganismide elutingimusi, jõgede ökoloogilist seisundit, sanitaarset olukorda (bakteriaalne reostus) ning kalanduslikku väärtust iseloomustavaid keemilisi, hüdroloogilisi, hüdrobioloogilisi, morfomeetrilisi jm. näitajaid.

Vastavalt EL Vee Raamdirektiivile antakse kolme elustiku komponendi: bentiliste ränivetikate, põhjaloomade ja kalade andmete alusel vooluvetele hinnang skaalas väga hea, hea, kesine, halb, väga halb.

Allprogrammi “Jõgede hüdrobioloogiline seire” (ametlik nimetus kuni 1999. aastani “Jõgede elustik”) uuringud algasid Dr Arvi Järvekülje juhtimisel 1994.a. ja need viiakse läbi 5-aastaste tsüklitena. Uuringute esimese tsükli (1994.-1998.a.) ülesanne oli usaldusväärse lähtealuse loomine edaspidiste pikaajaliste muutuste jälgimiseks jõgedes. Teises (1999-2003) ja kolmandas (alates 2004) tsüklis on oluline lisaks jõgede seisundi hindamisele ka muutuste jälgimine. Seireobjektideks oli valitud 25 suuremat jõge koos nende tähtsamate lisajõgedega, mis paiknevad Eesti territooriumi mitmesugustes osades, kuuluvad mitmesse erinevasse hüdroloogilisse ja hüdrobioloogilisse tüüpi ja on inimtegevusest erineval määral mõjutatud. Kõigis peajõgedes tehakse 5-11 eri-ilmelises 200 m pikkuses lõigus hüdrobioloogilisi uuringuid. Seirelõikude arv peajões oleneb eelkõige jõe pikkusest. Peajõgede tähtsamate lisajõgede alamjooksul ühes lõigus tehakse vee mitmesuguste keemiliste ja füüsikaliste omaduste, bakterplanktoni, vooluhulga jm. uuringuid, et selgitada sissevoolude mõju peajõe ökosüsteemile ja samuti lisajõgede endi seisundi hindamiseks. Enamus välitöid viiakse läbi kesksuvel (juulis), mil jõgedes on elustik välja kujunenud kõige täielikumalt ja bioproduktsioon maksimaalne, veetase jõgedes suvises madalseisus ning vee omadused kõige püsivamad ja võrdluskõlbulikumad.

Põhjalikumat informatsiooni ja aruanded leiate KESKKONNASEIRE VEEBILEHELT.

 

PEIPSI JÄRVE HÜDROKEEMILINE JA HÜDROBIOLOOGILINE SEIRE

Ühtekokku on Peipsi järvel 25 seirejaama, neist 14 Eesti poolel ja üks Eesti-Vene piiril. Eesti poolele jäävates jaamades võetakse kuuest jaamast veeproovid igakuiselt, ülejäänutest vastavalt kinnitatud graafikule. Suurtaimestiku ning epifüütoni ehk pealiskasvu seiret teostatakse kümnel transektil. Kogutud proovides määratavaid bioloogilisi, füüsikalisi ja keemilisi parameetreid on palju. Lisaks veetemperatuurile ja vee läbipaistvusele Secchi ketta järgi määratakse vees hüdrobioloogilise andmestiku analüüsi seisukohalt olulised keemilised näitajad HCO3-, SO42-, Cl-, Ca, Mg, Püld, PO43+, Nüld, NO3-, NO2-, NH4+, Si, Feüld, dikromaatne oksüdeeritavus (CODCr), O2, küllastuvus hapnikust (O2%), vee pH.Uuritakse järve ökosüsteemi erinevaid organismirühmi – fütoplanktonit ja vetikapigmentide sisaldust vees, zooplanktonit, suurtaimestikku ja taimset epifüütonit. Rühmaspetsiifiliste kogumis- ja analüüsimeetoditega määratakse proovides loetletud erinevate organismirühmade liigiline koosseis, arvutatakse biomass, arvukus ning osakaalud taksonoomiliste üksuste kaupa, määratakse dominantliigid. Fütoplanktoni proovides määratakse ka klorofüll Peipsi järve seire eesmärgiks on teabe saamine järve veekeskkonna hetkeseisundi kohta, informatsiooni kogumine ja andmeridade täiendamine pikaajaliste protsesside selgitamiseks ning Eesti Vabariigi rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks. Peipsi järve seire koos Narva veehoidla seirega on osa piiriveekogude rahvusvahelise koostöö programmist.

Peipsi järve hüdrobioloogilist seiret viib läbi Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi limnoloogiakeskus, vastutavaks isikuks on Külli Kangur. Keemilised analüüsid teostab OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus, sealseteks kontaktisikuteks on Rein Kolk ja Merike Hindrikson.

Põhjalikumat informatsiooni ja aruanded leiate KESKKONNASEIRE VEEBILEHELT.