Projekti kood:  8-2/T10172PKPK

Projekti elluviimise aeg: 01.11.2010-30.10.2013

EKF toetussumma: 53 685,78

Käesoleva uurimisprojekti eesmärgiks oli angerja vanuse määramine uue metoodika alusel,
angerjate märgistamine ja asustamine väikejärvedesse. Tagasipüügi ja saakide alusel hinnata
angerjavaru, samuti hinnata võimaliku väljarände osa tulenevalt Euroopa Komisjoni määruse
nõuetest. Projekti käigus märgistati Carlin tüüpi lipikmärgisega ja lasti väikejärvedesse kokku 875
angerjat, kellest on tagasi püütud 139 märgisega angerjat.

Angerjate vanuse määramiseks otoliitidelt võeti kasutusele uus nn „põletamise ja murdmise“
meetod, millega on töödeldi 1325 angerja otoliidid, millest oli vanus võimalik määrata 1134
isendil. Väikejärvedel on suure hulga stressiringide tõttu väga raske angerjate vanust täpselt
määrata. Ilmselgelt hinnatakse selle tõttu kalad tegelikust vanemaks ja kasvukiirus
madalamaks. Angerjate vanuse ja kasvukiiruse määramiseks, samuti asustamise majandusliku
tulemuslikkuse hindamiseks neis järvedes tuleb edaspidi kasutada teisi meetodeid, näiteks
asustatud kalade keemilist märgistamist.

Angerjasaakide analüüs näitas, et enamus Eestis püütavast angerjast saadakse kutselisel
püügil. Harrastuspüügi osa angerjajärvedel jääb 3-6% piiresse. Sisevete kutseliste kalurite
angerjasaagist 90% saadakse mõrdadega ja 10% õngejadadega. Harrastuspüügis on peamine
püügivahend õngejada, selge veega järvedes ka harpuun. Saadjärves ja Kuremaa järves
moodustab harpuunipüük harrastuslikust angerjasaagist 70% ja üldsaagist ligi 10%.
Erinevatest asustamisarvudest tulenevalt ja võrdlemaks asustamise edukust järveti, leiti
asustamise tulemuslikkust iseloomustav indeks. Järvedel, mille puhul tulemusindeks jääb alla
4, ei ole angerja asustamine majanduslikult jätkusuutlik, külla aga võib asustamise läbi
panustada liigi taastootmisse.
Angerjate asustamine väikejärvedesse on olnud pidev alates 2002 aastast ja selle tulemusena
on angerja arvukus tõusnud mõnes järves kriiti kasvu. Järgnevatel aastatel tuleks kaaluda nn
asustamise vaheaastate (2-3) tekitamist nii Vagula, Kaiavere, Kuremaa kui Saadjärve puhul,
kus mõõdulise angerja arvukus on juba piisavalt kõrge. Selle asemel võiks asustada angerjaid
teistesse põhiliselt merega otseühendust omavatesse järvedesse (näiteks Ermistu, Tõhela,
Kuressaare järved jne).

Hindamaks angerjavaru järvedes, kus otseselt pole varu võimalik määrata, töötati välja
üleminekuindeks, mille aluseks on märgistamise ja taaspüügi andmetel määratud angerjavaru
suhe õngejada CPUE-sse. Indeks võimaldab ligikaudselt hinnata püügimõõdus angerjavaru
nendes väikejärvedes, millede kohta on kalanduse infosüsteemis õngejada saakide andmed.
Erinevate mõrratüüpide katsetused näitasid, et sügavatel järvedel (Kuremaa ja Vagula järv)
võiks lubada püüda ääremõrdade kõrval ka piiratud arvu avavee mõrdadega.

Lähtuvalt projekti tulemustest võivad angerja püügitingimused jääda samaks, sest arvestades
kogu Narva jõe vesikonnapõhist (River Basin District) arvestust 40% rändangerjate
väljapääsu osas koos Võrtsjärvega, on nõutud väljapääs vesikonnast tagatud.

Projekti aruanne (1.8 MB)